Intervjuu BMX-krossi treener Janek Maidlaga

Postitus

Juunis liitus CFC Spordiklubiga BMX-krossi treener Janek Maidla, tuues spordikooli ka kõik need noored, kes kuni 2024. aasta juunini Spot of Tallinnas treenisid. Juuli alguses õnnestus kiirel ajal meie korrespondendil põgusalt Janekuga ka juttu teha ning rääkida CFC-ga liitumisest, treeneritööst ja BMX-krossist. Vanas Spot of Tallinna parklas, Kaubiku istmetel ja enne treeningut tehtud usutlus iseloomustab ilmselt hästi suvist kiiret aega rattamaailmas ning Spot of Tallinna sulgemisega seotud murepilvi Eesti BMX-krossi arenguteel. Nüüd, mil esimene BMX-krossi hooaeg CFC värvides sai lõpuni tehtud ja Tallinna kesklinna on õnnestunud püsti panna väike siserada, toome usutluse ka teieni.

Janek, kuidas sa BMX-i juurde jõudsid?

Tegelikult läbi oma klubi (ühiste tuttavate loodud harrastajatele suunatud rattaklubi CC Rota Mobilis). Meil oli üks klubi jõuluüritus siin (Spot of Tallinnas), siis kui Spot avati ja siis ma nädal hiljem tulin oma pojaga siia, kes oli toona 5-aastane. Minu jaoks algas seotus BMX-iga just siis ehk 8. aasta jookseb. Treeneri tööga alustasin 2019. aastal, vahetult enne koroonat, just hakkasin pihta ja kohe tekkis kaos, et ei saanud sees trenni teha ja tekkisid piirangud. Õnneks meie noored lapsed said kirja kui koondislased, kellel oli lubatud koos trennis käia. Meil oli ka võõrastele suletud ruum, kedagi teist ei olnud, et olimegi ainult meie.

BMX-kross on üle keskmise tehniline ala, kuidas nende kompetentside omandamine algava treenerina oli?

See tuli kõik Läti treeneri abil. Siin oli alguses Klavs Lisovskis treener (Cruiser Men 17/24 Euroopa meister 2016. aastal ), kes korraldas palju eratreeninguid. Ja mitte ainult siin vaid ka Hispaanias, Lätis ja mujal Euroopas, aga põhiline toimus Lätis, kus siis minagi sain temalt kõrvalt näpunäiteid, juhendamist ja seejärel järjest ise ennast harinud just tehnilise poole pealt. Ma kindlasti ei pea ennast professionaaliks, ja selleks on ikkagi vara veel, ma arvan et palju on minna. Ennem ei pea ma ennast professionaaliks kui suudan kellegi oma õpilastest viia MM-i finaali või näiteks kvalifitseeruks Olümpiale.

Varasemalt treeneritöö kogemus seega puudus?

Rattaga tegelikult natukene oli, just maastikurattaga. See oli selline mitte päris treeneritöö, see oli 2013/2014 kui sai omaalgatuslikult tuttavate lapsed kokku kogutud ja siis Harku metsas ühtse grupina ringi liigutud. Pigem harrastuse poole pealt, mitte klubiline tegevus. Ise taustalt olen ma puhtalt võrkpallur, ratta juurde jõudsin ma väga hilja.

Kui kõrgel tasemel võrkpalli mängisid?

Koondise tasemel, olin tõstja liinis. Lõppes ära siis kui kaitseväe ära lõpetasin, 20-21 aastaselt. Tekkis spordist küllus, paar aastat oli absoluutset pausi igasugusest spordist. Ja siis mingi hetk, kui see pisik on ikkagi sees olnud, tuleb see tahtmine tagasi. Aga mingi hetk oli jah tunne, et tahaks natukene suhelda muu maailmaga ka kui ainult spordi ringkonnaga.

Kuidas see tahtmine 2019. aastal tagasi tuli?

See tuli olude sunnil (naerab). Spotis oli 2 treenerit, üks treener läks ära ja vanem treener ütles, et tema ühtegi gruppi juurde ei taha teha. Samas reklaamiti just BMX-krossi, et ikkagi lahe spordiala ja siis ma mõtlesin, et ma korra aitan käima jooksutada seda asja… see on see kui sõrme annad, et siis jäädki sinna, nüüd ongi juba 5 aastat tehtud. Selle 5 aastaga kasvasime laste arvult kahekordseks. Nüüd kahjuks ongi väikene tagasiminek, aga see ei tähenda, et see number uuesti tagasi ei tule. Küll saame kord uued tingimused ja uued võimalused.

Saan aru, et Spot of Tallinna sulgemise lugu on mõnevõrra pikk ja ei ole just rõõmsaks tegev, aga kuidas sa CFC-ni jõudsid?

Tegelikult oli Rando (Marten – rattatreener CFC Nõmme grupis) seal taga, võib-olla Johannes (Jõgi – CFC rattakooli juhataja) isegi rohkem aga Rando tegi mulle kõne, et selline huvitav pakkumine. Ma ise kaalusin kahte kohta, kas KJK (Kalevi Jalgrattakool) või CFC. KJK-ga ma tegelikult olin varasemalt rohkem kokku puutunud, koos laagrites käinud ja nii edasi aga valik tuli teha. CFC-ga ma ei jõudnud ise veel ühendust võttagi, sest avalik teadmine Spoti sulgemisest tuli tegelikult kiirel ajal. Peale uudise tulekut, kohe järgmine päev sõitsime kolmeks nädalaks Euroopasse ehk ei saanud vahetult sellega tegeleda.

Mis mõtted kellegagi liitumisest peas käisid?

Ega mul seal tegelikult väga palju kaalumist ei olnud. Ma teadsin ju BMX-krossi tingimusi, et selliseid häid tingimusi, mida meil vaja on, pole tegelikult nagunii mitte ühelgi rattaklubil. Meil tuleb nagunii alustada sisuliselt nullist.

Mida klubiline kuuluvus sulle treenerina annab?

BMX-krossi puhul tegemist ikkagi jalgrattaspordiga, ühe distsipliiniga sellest laiemast spordialast. Ma ei tahtnud ehitada midagi päris nullist. Spotis oli tegemist suure spordiklubiga, kus oli võimlemised ja muud alad, et ei olnud nii rattaspordiga seotud, ma olin ikkagi mõnevõrra üksik ja pidin leiutama. Jah, katus oli olemas aga rattapoolset tuge ei olnud. Ma olin mõtetes nagunii, et kui ma liitun kellegagi, siis ma liitun rattaklubiga, et ma ise päris nullist ei tee. See eeldab liiga palju igasugu raamatupidamist, sotsiaalprobleeme jne. Miks seda teha kui on olemas korralik toimiv asi ja mitte noor vaid ikkagi üle 20 aasta toimiv organisatsioon, CFC näol siis. Mitu aastat ikkagi üks parimaid rattaklubisid Eestis. Ja just veel see, et ma nii või teisiti mõne lapse peal näen, et nad ei ole soovilt võib-olla päris BMX sõitjad aga neile meeldib rattaga sõita, siis nad näevadki teisi distsipliine ka, et mida need endast kujutavad. Näiteks mõned lapsed on valmis rõõmuga käima ka maastikuratta trennis. Nende aladega ongi nii, et näiteks kui 8 aastat tagasi Spotis esimest korda poisiga käisin, siis tema ütles ka, et tahabki hakata siin käima. Ma ise olin rattaspordiga seotud, ja ma lootsin, et ta päris selle BMX-i peale ei jää, et ma hinges olen ise puhas maastiku fänn aga mis teha (naerab)…

Poeg on sinust kauem BMX-is käinud?

Jah, esimesed 3-4 aastat ma olin ikkagi puhtalt lapsevanem ja aitasin taustal võistlusi korraldada ja olin juures kuniks mingil hetkel pakkusin rohkem abi ja sinna ma jäin. Nüüd kui oled selle sees olnud ja üles ehitanud seda, siis kurb on ära lõhkuda… loomulikult oleks kergem olnud öelda Spoti sulgemise järel, et nüüd on kõik, et pole klubi ja et miks ma nagu tõmblen ja miks ma pean panustama siia. Läheks maastiku peale ära ja saaks ise rahulikult sporti teha… aga… see laste vaimustus sellest kui neil midagi korda läheb, või midagi uut õpivad või võistlustel midagi saavutavad, et see tunne… see on see, miks teha. Kahjuks meil oma grupid veel noored, Eliiti veel pole ja üldse meid Eestis veel vähe. See aasta esimest korda saame üldse heal tasemel Eesti Meistrivõistlustel juunior klassi avada, et ikkagi vähemalt 6 päriselt treenivat juuniori stardimäe otsas olemas. Võrreldes Lätiga, me oleme ikka täitsa alguses, et kui seal on seda ala tehtud juba ca 30 aastat, siis meil alles 15 aastat.

(Intervjuu läbiviija mainib, et viibis 2008 aastal Lätis kui Maris Strombergs tuli Pekingis BMX-krossi olümpiavõitjaks)

Lätis on hoopis teine tase. See aasta nt Lätis Maris Strombergsa rajal ongi ka Eesti Meistrivõistlused, kus ma ise olen kohtunik, et ei saa ei lapsevanema ega treeneri rollis olla… tunnen et tahaks lastele teistmoodi kasulik olla, aga see ala väiksus annab tunda paraku. Keegi peab seda (kohtuniku) tööd ka tegema.

Hetkel Tallinnas rajaga keeruline, veel saate Spotis trennis teha… mis soovid ja lähituleviku eesmärgid on?

Klubiliselt ootaks meistrivõistlustelt vähemalt kahte poodiumit, kes meil siin potentsiaalsed on. Üks võiks isegi särk olla aga kunagi ei tea ette (tuli kaks poodiumi). Klubilise poole pealt loodaks saada rahuldavad sisetingimused, kuhu saab just noortega minna. Vanematega piisab talvel ka ÜKE-st ja üle piiri käimisest aga väikeste, algajatega, kui nad tulevad ja tahavad tulla sellesse trenni, just rattaga sõitma tulla, mitte suusatama või muud sellist. Kui nad rattaga ei tahaks sõita, siis küllap nad tuleksid siia samasse klubisse aga mitte minu alla (naerab ja viitab CFC suusakoolile)… jah, me ka loomulikult käime suusatamas ja teeme muud üldfüüsilist trenni, aga põhifookus on ikka BMX rajal olemisega seotud.

Suurim soov on aastaringne rada saada?

Jah, et saaks ikka aasta läbi sõita. Järgmiseks suveks ei saa öelda, et mure on lahendatud, aga lootused ikkagi on. Kolm suurt klubi on ja üks Uuesalu rada tuleb (valmis ja toimusid ka esimesed võistlused – autor), eks tuleb loota, et saab ka seda jagada nagu ka hetkel Tartus on, et mitu klubi jagab ühte rada. Ideaalis võiks siin ütleme Tallinna Ida pool ka üks rada olla, Lasnamäe/Pirita kandis, see oleks kõige ideaalsem variant. Kas ta peab just 8 meetrise stardiväravaga ehk Eliidi rada olema, see on küsitav, aga hea oleks, muidugi selle kulud on ka märkimisväärselt suuremad. Kui oleks normaalse kõrgusega (5m) rada, sellest oleks juba täitsa küll, saaks suvel väljas olla piisavalt palju ja talvel siis kuskil siseraja peal. Talvel me varasemalt ei kasutanud ainult oma siserada vaid olime ka palju Tartus siseraja peal, et pakkuda vaheldust. Nagu suusatajad, et käivad näiteks igapäevaselt Pirita metsas, aga vahelduseks on hea ka Nõmmel või Harkus või Aegviidu rajal käia, sest ainult üks koht muutub igavaks. Ja kui sõidad ainult ühte ringi, siis hakkab pea valutama (naerab). Teinekord ongi see, et lõpuks lapsed muutuvad nii mugavaks ja ütlevad, et oskavad väga hästi ja siis lähevad Tartu raja peale, kus on rada hoopis teisiti lahendatud ja teised tingimused ja siis saavad aru, et see tegelikult nii pole. Kui lapsed trennis ütlevad, et nad on nii tugevad juba, siis on paras aeg neid Lätti viia, et natukene šokki tekitada, kus konkurents on ikka väga tugev, kus finaali jõudmine on juba kõva saavutus. Kui tahad emotsionaalset laengut tekitada, siis lähed Soome poole, kus konkurents on väiksem ja ikkagi suhteliselt lihtsalt saad poodiumile. Soomes, sarnaselt meile, on tõsiste harrastajate arv ikkagi väike.

Põhjamaades BMX-kross ei ole veel sellist kandepinda saavutanud?

Millegipärast Põhjas – Soomes, Norras, Rootsis ei ole jah. Norras ja Rootsis puhtalt seepärast, et seal ei ole laste sporti. Eks me ka siin saame aru, et me 6. aastasega tippsporti ei tee, et me hakkame mänguliselt pihta ja siis kui vanus 14-16 a siis saab hakata tõsisemalt tegema.

Mida BMX-krossi trenn annab?

Väga tugeva distsipliini ja ratta valitsemise, mis võib-olla kasuks ka teistel ratta distsipliinidel nagu maastikurattal, maanteel või cyclo-krossis.

BMX-krossi trennis ei pea siis piirduma ainult BMX-iga?

See võib-olla ka vabalt üks osa ainult. Õnneks on näha, et ka teised suuremad klubid on hakanud käima hooajaväliselt BMX siserajal, et see kasu on mõlemapoolne. Ja ega BMX-krossi ratturid ei piirdu ainult BMX trennidega, et suurematel sõitjatel peaks olema samuti mahutrennid maanteel, maastikul jne. Kui sa arvad, et oled maastiku või maantee peal hästi osav, siis see ei tähenda, et ei saaks juurde õppida, sest BMX-i tulles saad aru, et sa nii osav ikka pole (naerab). Kui ma ise oma esimese BMX-krossi võistluse pidasin ja stardimäest alla tulin ja sain aru, et teised võistlejad on minust pool sirget ees, siis sain aru, et puhtalt see tehnika ja oskus on hoopis midagi muud. Tunnen, et ka minu vanuses on andnud BMX-kross veel palju juurde ka maastikusõitu silmas pidades, parandanud ratta valitsemist. Noorukite puhul on see efekt veel suurem, sest noored on minuga võrreldes ikka heas mõttes “švammid”, et võtavad info kergesti endasse ja õpivad kiiresti. Kui noorest peast õpid siin õhus olemist jms, siis see aitab ka maanteel, näiteks kus küünarnuki tunnetus tuleb kasuks. Peamine vahe ilmselt selles, et kui maanteel 4h võistluse jooksul on võimalik oma viga ikkagi parandada, siis siin võistlus on 40 sekundit ja üldjuhul seda viga enam ei paranda. Reageerimis-, mõtlemiskiirus peab olema teine.

Võiks eeldada, et seega BMX-kross aitab kõiki rattureid nende arenguteel?

Ei taha küll öelda aga just oma laste peal katsetan seda, et neil põhiliselt on BMX, aga sõidavad ka palju maastikurattal. Loomulikult ma näen, et neil sõidutaju pole päris see, aga see julgus on olemas ja olgugi, et tulevad trenni mõttes justkui puhtalt sprintide pealt, siis see sprint annab ikkagi teatud vastupidavuse, millega saab täitsa edukalt ka muid alasid teha. Oskus jõudu jagada on küll teine, aga ratta valitsemise osas tuleb BMX igati kasuks. Maastikuratta tipud on samuti saanud näpunäiteid BMX treeneritelt, et kuidas kiiremini sõita, nt mugulad ja sellist, just see tehniline pool. Näiteks ideaalne kurvi läbimise tehnika, kehahoiaku mõttes, on samuti sisuliselt ikkagi samasugune igal rattadistsipliinil, sest füüsika on igal pool sama, seda sa ei eira. Tippspordist rääkides BMX-i puhul on plussiks see, et suuri võistlusi hakatakse pidama väga varakult, Euroopa karikale pääsed 8. aastaselt peale, MM-le samuti. See oht muidugi on, et osad lapsevanemad forsseerivad üle, sest väikestel lastel on kasvuspurt erinev ja seetõttu võib tunduda mõne tõus või langus suurem teatud perioodidel.

BMX-kross võistluste mõttes algab varem näiteks kui maanteerattasõit, mida teha, et vältida seda, et meil on 8 aastaselt profisportlased või kui libe see tee on?

Mina väldin ja jälgin küll. Vahel ma tunnen, et mult oodatakse palju rohkem, et ma teeks lastega palju rohkem trenni. Aga kui siin ikkagi 6-7 aastane käib minuga kolm korda nädalas poolteist tundi trennis ja tal veel omad kehalise tunnid või mingid jalgpallid, siis sellest on enam kui küll. BMX trennid lastele pole pikad aga ikkagi pigem mänguliselt tasakaalule ja sprindile keskendunud. See ei ole aeg, kus ma näiteks soovitaks väga palju võistlustel käia. Eesti Meistrivõistluste arvestus algab 10-ndast eluaastast ja neid väikseid on tegelikult päris palju. Mida ma näen, et 15-16 vanuseklass hakkab väheks jääma. Kui väikestel tuleb rahulikult 3-4 motot (8 sõitjaga starti) täis, siis 15-16 saame ühe 8-se rivi täis ja rohkem ei tule. See osaliselt võib ka sellest olla, et võistlusi on palju ja käiakse rohkem Lätis ja mujal Euroopas, mis väsitab lõpuks ära. Tean omast käest, et oma pojaga, kui tahtsime üks aasta kõik Läti võistlused ära teha, siis see lõpuks ei paranda sooritust, sest puhke momenti on juurde vaja. Koormust peab küll juba täna tema eas oluliselt tõstma võrreldes varasemaga, aga sellest koormusest tuleb ka välja puhata, koormusel ja koormusel on vahe.

Mis vanuses noori trenni ootad?

Ei paneks numbrit ette, hea meelega võtaks lapse, kes oskab juba ratta peal olla, saab ise rahulikult rattaga hakkama, et ma ei peaks olema sõiduõpetaja. Loomulikult kui laps väga tahab ja talle meeldib, siis loomulikult ma olen seda teinud, aga ka lapsele endale on trennis mõnusam kui ta juba oskab rattaga sõita. Ta ei pea oskama tagaratta peal sõita, lihtsalt et oskab rattaga liikuda. Loomulikult meie trennis on näha olnud, et nendele sobib BMX-krossi trenn kõige paremini, kelle lemmik sõiduosa on rattaga hüpata või katsetused trikke teha.

Mida noored peavad tegema, et trenni tulla?

CFC kodulehel tegema liitumisavalduse (siin) ja küll me siis juba võtame ühendust ja loodetavasti leiame peagi ka aastaringseks rattaga sõitmiseks sobivad tingimused.

***
Tänaseks (04.02.25) saame öelda, et õnnestus sisuliselt kuni 2024. hooaja lõpuni teha trenni ka vanal Spot of Tallinna rajal (täname ettevõtet Filter Plus, kes meie noortele seda võimaldas), võistelda uuel rajal Uuesalus (kogukonna ehitatud rada on kahtlemata tore näide, milliste suurte tänuväärsete tegudeni fanatism võib viia), talviseks perioodiks on olemas siserada, kus rattasõitu meeles hoida ja treener Janeku grupp on saanud täiendust uute liitujate näol. Soovime edu Janekule ja teistele BMX-krossi ala edendajatele Eestis, sest kaasahaaraval Olümpia alal kasvuruumi kahtlemata jagub.