Postitus

Araabia Ühendemiraatides uut võistlushooaega alustanud Jaan Kirsipuu muljetab oma blogis käe ulatuses olnud esimesest võidust. “Ja siis, umbes 300 meetrit enne joont, kui tõusin püsti ja võit tundus juba käe ulatuses, läksid mul jalad üleni krampi. Algul ei saanudki aru, mis toimub,” kirjutab teenekas vanameister.

Jaan Kirsipuu jätkab:

“Vormist rääkides: nii palju või vähe, kui ma treenida sain, proovisin saavutada väikest “saiavormi” selleks kaheks sõiduks, et seal enam-vähem hakkama saada. Kui rattaga treenisin, siis ikka veits hoogsamalt, kui tavaliselt ja suuskadel jukerdamine on juba iseenesest suht intensiivne trenn. Tagant järgi võib öelda, et tunne oli sõitudel isegi parem, kui lootsin. Eriti teisel päeval. Peale minu ja Mardi oli meil meeskonnas Roger Beuchat, kes juba aastaid profina sõitnud, noor saksa poiss Holger Burghart ja siberis sündinud vene juurtega Sergei Herz, kes on nüüd saksa kodanik. Sergei oli mul teami kaaslane ka eelmisel aastal Sun Touril ja Hainani tuuril.”

“Kuna meil kõigil oli väga vähe maantee kilomeetreid jalgades, kui üldse, siis ei julgenud me esimene päev eriti aktiivselt sõita. Paraku otsustav äraminek oligi suht sõidu alguses. Pärast proovisime veidi tagaajamist organiseerida, aga abilisi meile eriti ei leidunud. Umbes poolel maal õnnestus meil Mardiga väikse pundiga grupist minema saada. Selleks ajaks oli vahe põgenikega üle 3 minuti ja nii see jäigi kuni sõidu lõpuni,” muljetab avapäeval 8. koha saanud Kirsipuu.

“Järgmiseks päevaks oli meil selge, et jälgima peab eelkõike lõuna-aafriklasi, kes olid meeskonnana selgelt kõige tugevamad ja organiseeritumad. Valisimegi taktika, et ei lase eest ühtegi gruppi, kus lõuna-aafriklane sees on. See meil ka õnnestus. Meeskonnana sõitsime väga hästi, eriti arvestades kesist ettevalmistust. Umbes 30 km enne lõppu loobusid ka põhi konkurendid üritamast eest ära saada ja töötasime koos nendega, et grupp koos püsiks. Oligi selge, et tuleb grupifiniš ja pean oma sprindijalad välja otsima. Kõik kulges ideaalselt, olime viimane kilomeeter Mardiga lõuna-aafriklaste tuules, kes oma sprinterit lahti vedasid. Ja siis, u 300 meetrit enne joont, kui tõusin püsti ja võit tundus juba käe ulatuses, läksid mul jalad üleni krampi. Algul ei saanudki aru, mis toimub. Tundus nagu oleks kaigas pedaalide vahel:). Jalad ei liikunud ei edasi ega tagasi. Ei jäänudki muud üle, kui jalad välja tõmmata ja niimoodi üle joone veereda. Mart seda muidugi ei näinud ja pani kõik välja, et mind lahti vedada. Hetk hiljem tegi see juba nalja, sest see olekski olnud liiga ilus, kui sellise ettevalmistusega oleks võita suutnud.”

Uudise allikas: delfi.ee