Suusatreeningute võimalikkusest rohetaval talvel

Postitus

Milliseid muudatusi tuli teha treeningmetoodikas, kui oodatud suusatalve ase-mel näeb treener metsa all pigem rohetavat muru kui ahvatlevaid lumelaike? Kuidas uue olukorraga kohaneda?

“Talviseid treeninguid tuli väga palju ümber mängida, kuna suusatada saime tavapärases mõistes ainult novembris Levil (vanemad ka oktoobris Vuokattis), jaanuari alguses mõned päevad Jõulumäel ja neil Eesti võistlustel, mis toimusid (noortel kokku 5 starti). Lumepuuduse tõttu käisime talvel mitmes välislaagris (nooremad vähem, vanemad rohkem) ja Soomes võistlemas. Kodused treeningud toimusid kõik mustal maal.” selgitab CFC suusaklubi Pirita treener Els-Brett Hein-soo.
Kui välja arvata nädal aega Pirita kelgumäel ja selle alusel platsil suuskadel män-gimist, oli tegu pigem suusatamist imiteeriva talvega. Kui tavapäraselt on peamiseks talviseks treeningvahendiks peaaegu ainult suusatamine ja vaid veidikene juurde jooksu ja jõuharjutusi, siis sel talvel tuli kasutada enamjaolt suusatajate suvis-sügiseseid treeningharjutusi (jooks, rull, matk, pallimängud jm). Ja kuna õnneks oli olemas uisuväljak, siis vahelduseks sai veidi ka uisutada.
Kui tavapäraselt planeerib Els-Brett treeninguid pikemalt, umbes kolmenädalaste tsüklitena, siis sel talvel tegi ta plaane nädala kaupa – ehk tuleb ikkagi kauaoodatud lumi maha? Üheks keerulisemaks ülesandeks oli vahetu ettevalmistus suusavõistlusteks mustal maal. Millist teed minna: kas valida rullsuusatamine või imitatsioon? Peamine erinevus eelmiste talvedega oli see, et peaaegu kusagil Ees-tis ei leidunud lund (ega külma, et lund toota) – ei olnud mingit võimalust ka näda-lavahetuseks Jõulumäele või Otepääle sõita.

Motiveerimine kehval talvel

“Kõige keerulisem oli see õpilastega, kes liitusid meiega septembris, ehk 1-3 klassi poisid ja tüdrukud, kes tulid sügisel SUUSAtrenni, aga tegelikult tegid terve talve jooksu- ja imitatsiooni. Mis seal salata – sellest sihtgrupist oli ka kõige rohkem ka-dusid.” räägib suusakooli Viimsi osakona treener Ave Ojasoon.

“Ise mõtestasin endale ja õpilastele kehva talve järmiselt lahti: pole mõtet vinguda asjade pärast, mis ei ole meie teha. Ilm on üks neist. Kõige veidram oli mul tree-nerina järjekordsel pimedal veebruarikuu vihmasel ja külmal õhtul välja öelda lau-seid: “See harjutus on suusatamisele väga hea… Me teeme seda sellepärast, et suuskadel kiired olla.”

Noortel püüti motivatsiooni säilitada ka välislaagritega, samuti katsuti hoida üldist treeningmahtu veidi väiksemana kui see muidu suuskadel oleks olnud – et vaimu mitte liigselt ära väsitada. Nagu sellest poleks veel küllalt olnud, sai ka hooaeg kiirema lõpu – sedapuhku juba COVID-19 viiruse tõttu.
“Kuigi mõnel hetkel läks talvel ka endal närv mustaks, siis üldiselt suutsin ise lu-mepuudust rahulikult võtta – on nagu on. Ma arvan, et minu kui treeneri meelsus mõjutab ka mu õpilasi.” avab eeskuju tagamaid Els-Brett Heinsoo.

Vähesed stardid ja õppetunnid edaspidiseks

CFC Suusakooli Viimsi osakona treeneri Ave Ojasooni sõnul jäi võistlev seltskond varasemate talvedega võrreldes enam-vähem samaks. Kes juba mitu hooaega võistelnud ja harjunud talviti nädalavahetuste kaupa võistlema, need startisid ka sel talvel. Igal uuel harjumusel on oma jõud – nii väitsid mõnedki juba aastaid võistelnud õpi-lased talve peale, et staadionil lõike joostes saabki võistluste eel jalad paremini lahti kui suuskadel soojendustreeningut tehes…

“Noored ei saanud väga vajalikke suusakilomeetreid koguda ning tulemata jäid ka uued õpilased, keda head talved alati toovad. Veebruarikuisel koolivaheajal jäid tegemata näiteks avatud treeningud, mida uute õpilaste värbamiseks olime planeerinud. Samuti tuli ära jätta CFC vedamisel korraldatav Viimsi suusasari.” räägib Pirita treener Els-Brett Heinsoo.

Milliseid järeldusi sai sellest erilisest suusahooajst teha?

“Seda on raske öelda,” tõdeb Els-Brett Heinsoo. “Arvan, et kasutasime oma võima-lused ära maksimaalselt. Mõttekoht edaspidideks on, kuidas võimaldada sel juhul suusatamistingimusi kõige noorematele, keda on välislaagrisse keerulisem viia.”

Kuid seda suurem rõõm oli neist vähestest lumega veedetud hetketest.

“Mulle jääb eriti meelde veebruarikuine koolivaheaeg, kui kuulutasin välja laagri Otepääl neile, kes tavaliselt erilised laagrihundid ei ole. Emotsioonid olid ülevad, sest just siis sadas paariks päevaks maha suur lumi. Mõege ise – elu esimene suusalaager, paks lumi, Tehvandi staadion, esmakordne kohtumine lumekahuri-tega…” meenutab Ave Ojasoon.

Kas seda suusatamist on üldse mõtet harrastada, kui lund ei ole? Kindlasti on. Vaimu aitasid erksana hoida välislaagrid ning kui ka treeninguid suudetakse piisavalt mitmekesised hoida, tuleb ka areng ja esimesed eduelamused.
Igas halvas asjas peitub midagi head. Näiteks tekitas koronaviirusest tingitud seitsmenädalane treeningpaus paljudes väga suure soovi taas koos trenni tulla. Kellel on see suusapisik sees, siis seda nii kergelt välja ei saa.

Pildigaleriid:

CFC Viimsi Otepääl toimunud 2020 aasta laagrist

CFC Kääriku laager oktoober 2019